Leonhard Lapin (s. 1947) on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960ndatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Lisaks on Lapin olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja linnaruumi sobituvaid taieseid. Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud perfomance'ite loomisel, lavastanud teatris. Praegu töötab Lapin Eesti Kunstiakadeemias professorina.

Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma. Mitmete preemiate seas väärivad esiletõstmist Ljubljana (1973) ja Tokio (1974) graafikabiennaalide preemiad, samuti Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia (1987), Kristjan Raua preemia (1989) ja Eesti Kultuuripreemia (1997).

Suprealistlike kompositsioonide loomist alustas Lapin juba 1993. aastal ning on jätkanud seeria täiendamisega tänaseni. Praegusel hetkel kuulub valikusse juba mitukümmend teost. Seeriat näidatakse Eestis esimest korda suuremahuliselt alles selle aasta suvel, kuigi üksikud tööd on olnud üleval mitmetel grupinäitustel nii siin kui välisriikides.
Lapin ise leiab, et antud seeria on tema isiklikuim ning ta ei lähtu siin niivõrd teadlikest valikutest, kuivõrd tajust. Teoste aluseks on erinevad pakendid, mille Lapin on laiali lammutanud ning kombineerib neid nüüd nii omavahel kui ka ajakirjanduses ilmunud reprodega ja reprodega kunstiklassikast (nt Köler, Botticelli, Dali, Warhol jt). Sel moel tekivad omapärased kompositsioonid, mis vahel meenutavad popkunsti, vahel konstruktivismi, vahel kubismi. Samuti annab Lapin lisatähendusi ning tõlgendusi, liites argisest keskkonnast leitud pakendeid maaliklassikaga või meediareprodega. Seerias võib soovi korral näha ka iroonilist seisukohavõttu kaasaegse tarbimiskultuuri suhtes, kuid samas on selgelt näha ka autori soov luua kummalisi, kuid esteetiliselt kokkusobivaid objekte.

Tegemist on kollaazhidega, millest enamik on siiski valminud viimasel ajal. Kollaazhid on kõik kleebitud mustale papile, raamitud metallraamiga ning klaasitud. Transportimist hõlbustab ka kõigest kolme mõõtme kasutamine läbivalt, mis kergendab tunduvalt kokkupakkimist mõõtude järgi. Mõõdud on 62 x 60, 42 x 40 ja 31 x 30 cm, lisaks mõned üksikud ovaalsed tööd (läbimõõt 31-100 cm).